Vene filminäitleja Lidia Fedoseeva-Šukšina, kes oli tuntud filmide «Kalina krasnaja» ja «Pitški-lavotški» järgi, suri 88-aastaselt. Surma teatas tema tütar Maria Šukšina oma Telegrami kanalis, paludes jälgijatel palvetada.
Maria Šukšina kirjutas, et tema ema Lidia on surnud, ning palus lugejatel palvetada. Teates oli kasutatud sõnu «Prošu molitv vaših, milyje, dobrye ljudi». Surmateade levis Venemaa meedias ning jõudis ka mitme välisuudisteagentuuri ja väljaande lugejateni.
Fedoseeva-Šukšina sündis 25. septembril 1938 Leningradis. Juba noorena tekkis tal huvi teatri vastu ning hiljem asus ta õppima Moskva Üleliidulisse Riiklikku Kinematograafia Instituuti, tuntud kui VGIK. Seal õppis ta meistrikoolis Sergei Gerasimovi ja Tamara Makarova juhendamisel. Filmides hakkas ta näitlema 1957. aastal ning 1964. aastal lõpetas ta instituudi.
Esimesi märgatavamaid töid oli roll filmis «Sverstnitsy» (1959). Laiemat tuntust tõid talle aga Vassili Šukšini filmid. Samal aastal, 1964, abiellus ta režissööriga, ja nende ühine looming andis vaatajatele mitu meeldejäävat pilti tavalistest vene naistest.
Filmis «Pitški-lavotški» mängis ta Nura Rastorgujevat, kes koos abikaasaga sõidab Altai külast merele. Filmis «Kalina krasnaja» kehastas ta Lüubov Baikalovat, naist, kes püüab aidata endist vangi Jegor Prokudini uut algust leida. Abielust Šukšiniga sündis kaks tütart, Maria ja Olga.
Näitleja tervis oli viimastel kuudel halvenenud. Vahetult enne surma oli talle määratud paliatiivne staatus, sest arstid tunnistasid tema seisundi ravimatuks. Teistes allikates on öeldud, et 14. oktoobril viidi ta erakorraliselt haiglasse südameprobleemide tõttu. Telegrami kanalites levinud teated ravimatust haigusest ei saanud aga tema advokaadi kinnitust, kes väljendas lootust tema paranemisele.
Pärast Šukšini surma 1974. aastal, kui režissöör suri filmi «Nad võitlesid kodumaa eest» võtete ajal, jätkas Fedoseeva-Šukšina näitlemist. Ta mängis rohkem kui 90 filmis, sealhulgas «Kaksteist tooli», «Ei olnud sa unes ka näinud...», «Peetri noorus» ja «Vivat, gardemariinid!». 1976. aastal omistati talle RSFSRi teenelise artisti aunimetus ning 1984. aastal RSFSRi rahvakunstniku aunimetus.
Lisaks näitlemisele tegeles ta Vassili Šukšini loomingupärandi hoidmisega ning osales tema mälestust austavatel üritustel. Tema surm lõpetab ühe tuntud nõukogudeaegse ja järelnõukogudeaegse filmikunsti peatüki, mille keskmes olid Šukšini filmid ja tema kaasaegsed.
1
